Inimene on loodud selleks, et õppida. See ei tähenda tingimata haridust, vaid pigem võimet ümbritsevaga kohaneda. Võibolla polegi õppimine pelgalt inimeseks olemise tunnus, vaid kirjeldab ka teisi eluslooduse lülisid. Sisalikki peab teadma, mida süüa, kellega jamada ning kellega magada.
Ma olen oma elu jooksul palju õppinud. See, et ma (küllalt kabeda käiguga) kõndida mõistan, on õppimise tulemus, sest kõiksugu juttude järgi ma sünnitusmajas käia ei osanud. Mu vanemad nägid tükk aega vaeva, et mind rääkima õpetada ja seejärel murdsid nad pead, et kuidas ma küll ometi vähem lobiseda võiks. Siiamaani ehk murravad, sest olenevalt olukorrast kipun ma inimesi surnuks rääkima.
Mis teeb õpitu kasulikuks? Millal saan ma öelda, et nüüd olen ma õppinud midagi kasulikku? Ehk siis, kui oskusest on kasu nii olevikus kui ka tulevikus. Ma ei kahtle, et lusikaga söömine on minu tervisele kindlasti väga hea nii lühikeses kui pikas plaanis. Ka mõne kuu jooksul külge harjutatud komme käsi pesta (jah, ma olin enne lohakas ja räpane) on nüüdsel viirusterohkel ajal kasuks tulnud. Mis saab juhul, kui õpitu võib tuua nii kasu kui kahju? Minu suur suu on aidanud jõuda kaugele, aga mõnikord viib verbaalne kõhulahtisus tülide tekkimiseni ja saladuste ilmsikstulekuni. Kas oskus kõneleda on kasulik või mitte?
Iga oskusega käib kaasas vastutus. Kui ma oskan hästi käärid pihus mööda linna ringi joosta, ei peaks ma oma oskusi siiski rakendama, sest käärid vales kohas viivad arreteerimise, kellegi vigastamise, tapmise või kõigi kolme tagajärjeni korraga. Alati peab endale teadvustama põhjus-tagajärg seost, et mõista, kuhu mingisugune pädevus passib. Rääkimisest kasu, kui keegi saab õnnelikuks. See ei tähenda, et peab kedagi keelitama-meelitama. Õnn võib tulla ka konstruktiivsusest ja aususest, mis esialgu haiget teeb, aga annab võimaluse end paremuse poole muuta. Halb sõna võib kogemata kombel libiseda üle huulte, aga sellestki on võimalik õppida. Näiteks saab solvamisest teada, kuidas suhteid siluda, kuidas mitte enam solvata ja kuidas teine inimene end tunda võis, kui temale selline solvang tuli.
Õppimise juures on oluline õppida õppima sellest, mis esialgu negatiivne on. Vigadest on kõige lihtsam õppida, sest sel juhul on kohe aru saada, mis on vale ning mis õige. Mõni teeb samu vigu kordi, et kindel olla ja selles ei ole midagi halba, kui ta õpib neid vigu vältima. Seega on iga kogemus ja õpitu kuidagiviisi kasulik. Kui mitte otseses mõttes ja kohe, siis tuleb leida moodus, kuidas nässuminek kogemuseks pöörata.