Loe Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 läbi (vähemalt) visiooniosa 2. peatükis. See pärineb 2012-2013. aastast ning nüüdseks lõpptähtaeg käes – kirjelda ajaveebiartiklis praeguseks üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.

Ülesanne kursuse wikist

Realiseerunud visioonipunkt: “Eesti keel on digitaalses maailmas elus ja arenev. Eesti keele tehnoloogia abil saab kasutada igapäevaseadmeid ja e-teenuseid.”

Võrreldes kümne ja kahekümne aasta taguse ajaga on eesti keele kasutusvõimalused infotehnoloogilises aspektis märgatavalt laienenud. Lisaks erinevatele emakeelsetele riiklikele/kohalikele e-teenustele on muutunud eestikeelsemaks ka peamine töökeskkond nii traditsioonilise arvuti kui nutitelefonide jms valdkonnas. Windowsi operatsioonisüsteem koos enamiku nii Microsofti enda kui ka Windowsi jaoks teiste loodud levinud tarkvaraga on olnud hea eestikeelse tõlkega aastaid, töölaua-linuxiliste tõlge on jäänud viimasel ajal rohkem maha kui peaks, ent eesti keelega saab teadlik arvutikasutaja Linuxil hakkama. Androidi operatisoonisüsteem on enam-vähem hea eestikeelse tõlkega (jah, termin “mobiilne kuumkoht” on värdkeelne (kuigi EKI tunnustatud) esmapilgul mittemidagiütlev moodustis, ent üldpilt on lootustandev). Eesti keel on eemale jäänud vaid “tarkade vidinate” valdkonnas – imekõlarile juba naljalt “Kuule, Juku, helista emale” ei ütle. Mis sest, et Google’i tõlketeenus lubab eestikeelset kõnesüntesaatorit kasutada ja seetõttu on mingi lootus eestikeelse kõnetuvastuse laiemaks levikuks, inglise keel on eelisseisus. Lisaks arvestatav hulk tööstusmasinaid kasutab vene-, inglise- või saksakeelseid (vastavalt seadme tootjariigile) arvutisüsteeme emakeelsete asemel, iseasi, kas erialatöid tegev tehnika peab iga viimse nupuni eestikeelne olema.

Realiseerumist ootav visioonipunkt: “Haridus on muudetud IKT võimaluste mitmekesise kasutamise najal personaliseerituks ja paindlikuks, sealhulgas ümber- ja täiendõpe. Käib agar teadmiste ja oskuste omandamine kiirelt ja pidevalt kogu elu jooksul.”

Jah, hariduse valdkonnas on toimunud tehnoloogia ajel tohutu progress. Ülikoolis õppimine ei eelda enam loengus kohal olemist, kodus õppimine pole enamasti probleem. Paindlikkus hariduses on suurel määral teostunud (gümnaasiumis-põhikoolis peab siiski kohal käima – otsevideod tundidest (muust materjalist rääkimata) on olemas vaid siis, kui distantsõppele saadetud koolil muud üle ei jää kui videot teha). Siiski ei ole tehnoloogia kasutamine hariduses piisav alus agarale personaliseeritud õppele. Õpiagaruse ja õhinapõhisuse taga on õppija ise, keegi ega miski teine ei saa seda tungi esile kutsuda (võimalik on vaid suunata ja julgustada). e-ITSPEA kursusele deklareerinud õpilaste seas leidub praegugi neid, kes pole blogi kirjutama hakanud ega foorumisse postitanud, muudeski õppeainetes jagub apaatset rahvast. Personaliseeritus ei saa olla ainult tehnoloogia taga, sest igale inimesele isikliku lähenemisviisi pakkumine nõuab aega, mida ühel õpetajal ning õppejõul on võimatu igale õpihuvilisele pakkuda. Üks-ühele järelaitamine ja lisakonsultatsioonid e pakkumine edasijõudnutele nõuab mahukat eelhäälestust ning aega ja kannatlikkust. Ma hindan väga õppejõud Ago Lubergi tööd selle nimel, et iga vähegi huvitatud õppija saaks õppeaine läbitud (imeline tugisüsteem, aitamine, digiõpe jne), aga ma ei usu, et kõik tema õpilased aine läbivad. Igaüheni on võimatu jõuda (kas õpilase apaatsuse või suure aitamise ajakulu tõttu). Seega ei saa tehnoloogia olla hõbekuul kõigi haridusmurede lahendamisel ja selle ennustuse teostumine vaid mõningal määral ei saa olla üllatus. Tehnoloogia ei saa lõpuni täita tugiinimese rolli.