Milline omadus võiks kõige enam eristada “proffi” sama eriala “käsitöölisest”?

Ülesanne kursuse wikist

Kuigi professionaali “käsitöölisest” või asjaarmastajast eristavaid omadusi võib leida palju ja igaüks valib enda viisi kahe eri taseme üksteisest lahus vaatlemiseks, leian ma, et oma ala asjatundja peab suutma enda teadmisi teistele huvilistele (veel parem, kui ka täiesti võhikutele) edasi anda.

Väide “kui inimene ei suuda oma teadmist teisele inimesele lihtsas keeles selgeks teha, pole ta seda teadmist ise omandanud” on klišee, ent tõetera selles mõttes on. Tõsi, ei saa eeldada, et kogu tuumafüüsika olemuse ja seaduspärad saab võhiku jaoks võtta kokku mõne lihtsa lausega, kui pole eelteadmisi. Üldjuhul läheb keeruliste oskuste-teadmiste omandamiseks vaja aega, ressurssi ja pühendumist, ühest lausest koosnevast referaadist jääb valdkonna mõistmiseks väheks. Seetõttu ei ole hullu midagi, kui spetsialist oma teadmisi pikema aja jooksul jagab, peaasi, et tema õpilased-jüngrid suudaksid koolitamise tulemusena valdkonnast süsteemselt mõelda. “Profil” on olemas täielik (või vähemalt õppija jaoks täielikuna näiv) ülevaade oma valdkonnast, seega suudab ta jaotada kogu edasi antava teoreetilis-praktilise pagasi ampsusuurusteks hästi seeditavateks tükkideks, mida aegamisi algajatele ette sööta.

Professionaali suutlikkus õpetada annab hea eelduse teiste inimeste tegevuse juhtimiseks valdkonnaspetsiifilise tegevuse kontekstis. Professionaalile omane õpetamise kui teadmiste tükeldamise-serveerimise oskus lubab suurest projektist leida etapid ja osised, mis viivad lõppeesmärgini. Selle tulemusena tekib tööjaotus – iga jupi ülesandest saab anda mõnele inimesele. Asjatundjast projektijuht suudab jälgida töö kulgu, anda juhtnööre alluvale ja motiveerida meeskonnaliikmeid oma varasema kogemuse baasilt (“kui sellest kohast üle saad, läheb lihtsamalt”, “palju pole teha” jne). Juhtimine on suhtlemine, õpetamine on üks suhtlemise, aga ka tööjuhtimise viise. Kes suudab õpetada, on ka kindlam juht. Jah, juhil on vaja veel omadusi, mida pelk teadmine ei kompenseeri (nt otsustusvõime, oskus end kehtestada, suutlikkus konflikte lahendada), ent juhiks kasvatakse, mitte ei sünnita. Kui teadmine juhtimise eeldusena on olemas, tulevad ka teised isiksuseomadused ja juhtimispädevused lihtsamini ning juht on tõsiseltvõetavam.

“Käsitööline” kui omaette nokitseja on harjunud mingit teadmist rakendama iseseisvalt, ilma meeskonnatööta. Kindlasti võib asjaarmastajast saada proff, kui ta enda valdkonda süveneb ja teistega koos saavutada püüab, ent käsitöölise staadiumis tal tervikpilti valdkonnast pole ja ta pole veel võimeline teisi õpetama-juhtima. Tore, kui meeskonnatöödes saab juhiks keegi, kes erinevalt teistest liikmetest valdkonda natukenegi tunneb, ent tema käsitöölise mõistusest jääb väheks, et jõuda lõppeesmärgi eduka saavutamiseni. Ilma tervikpilti tajumata ühist tööd edasi ei vii – õiged niidid, mida sikutada, jäävad leidmata.